Fotokonkurss
Fotode autor : Kati Rand
Tallinna Südalinna Kool
3c klass
Kahjuks ametliku projekti lõpuks ei värvunud meie klassis ühtegi tomatit.
31. maiks saime maitsta nii kollaseid kui ka punast tomatit.:)
Meemide koostamine
III loomingukonkurss (joonistus, koomiks)
II loomingukonkurss (jutt, luuletus)
Timm ja Villu
Ükskord kasvas üks tomatitaim. Sellel taimel oli väga palju ilusaid tomateid. Ühel päeval tuli tugev tuul ja üks tomat kukkus maha ning sinna ta ka jäi. Alles talvel leidis üks väga üksildane vihmauss ta üles. Tomat oli peaaegu juba ära külmunud. Vihmauss ehmus ja läks paanikasse. Ta hakkas tomatit lükkama, aga see ei õnnestunud. Järsku tuli ta mõttele hakata tunnelit kaevama ning kui see valmis sai, siis võttis ta oma jõu kokku ning lükkas tomatit kuni see hakkas veerema. Ta veeres otse tunnelisse. Veeres ja veeres kuni jõudis vihmaussi majani ning potsatas tuppa otse kamina ette. Vihmauss kiirustas kööki ja hakkas suppi keetma. Tomat oli vahepeal üles ärganud ja sooja teki endale leidnud. Varsti sai supp valmis ning külmunud tomat hakkas suppi sööma. Supisöömise ajal said vihmauss ja tomat lähemalt tuttavaks. Neil jätkus juttu kauemaks ja vihmauss Villust ja tomat Timmust said head sõbrad.
Tomat, Kurk ja Vihmauss
Üks poiss istutas kasvuhoonesse tomatitaime. Tomatitaim kasvas suureks ning taime külge kasvas Tomat. Ühel päeval tuli mullast välja Vihmauss ning mõtles:"Ei tea, mis asi siin kasvab? Ma tahaks ühe ampsu võtta!" Tomat sai vihaseks ning sikutas end taime küljest lahti. Tomat jooksis minema. Tomat kohtas Kurki ning Kurk kutsus Tomati lõunasöögile. Nii said Kurk ja Tomat sõpradeks. Kuid Vihmauss tahtis ikka Tomatist ampsu võtta. Tomat ja Kurk otsustasid minna mõnele troopilisele saarele, kuhu Vihmauss ei pääse. Tomat oli kuulnud, et troopilised saared asuvad poisi perekonna majas. Sellest oli talle rääkinud Kärbes. Tomat ja Kurk läksid poisi perekonna majja. Nad läksid poisi tuppa. Seal oli sinine põrand, mille keskel asus roheline laik. Selle laigu peal kasvas üks mängupalm. Kurk ja Tomat olid õnnelikud. Lõpuks ometi olid nad turvalises paigas saare peal! Siis tuli tuppa poiss. Poiss nägi Kurki ja Tomatit. Poiss otsustas Kurgi ja Tomati ära pesta ja ära süüa. Kurk ja Tomat põgenesid poisi juurest. Õues kohtasid nad uuesti Vihmaussi. "Kuhu minek?" küsis vihmauss. "Me läheme kaugele troopilisele saarele." ütles Tomat. "Seal ei söö keegi meid ära." "Mina tahan kaasa tulla!" ütles vihmauss. "Võid tulla, aga sa ei tohi minust ampsu võtta." ütles Tomat. "Muidugi mitte! Kes siis sõpra hammustab!" teatas Vihmauss. Nii said Tomat, Kurk ja Vihmauss sõpradeks ja läksid otsima troopilist saart. Küllap sõbrad jõuavad koos oma unistuste paika.
Tomatite reis soojale maale
Elas kord tomat, kes oli rohelist värvi. Kord tema aknalauale ilmus veel kaks rohelist tomatit. Nad said headeks sõpradeks ja otsustasid minna soojale maale, et endale ilus punane värv saada.
Enne reisile minemist ostsid nad endale sõiduvahenditeks vihmaussid. Nende nimed olid Suksu, Pontsu ja Juulia. Reis võis alata. Vihmaussid olid väga kiired ning varsti jõuti Bulgaariasse. Tomatid läksid kohe randa päevitama. Vihmaussid jäid Daimond hotelli juurde karjamaale. Tomatid nautisid ilusat randa ja vett. Järsku avastasid, et nad polegi enam rohelised, vaid juba punased. Hotelli poole minnes ostsid nad vahepeal veel piparmündijäätist. Nad olid nii õnnelikud. Hotelli jõudes jäid nad kohe magama.
Järgmisel päeval käisid nad veel rannas päevitamas ja ujumas. Edasi sõitsid nad Portugali. Seal ootas neid tädi Sipsu. Tädi juures viisid tomatid oma vihmaussid karjamaale jooksma. Ka Sipsu juures oli veekogu, kus tomatid said ujumas käia ja veel päevitada. Õhtul läksid nad veel restorani Zilleke, kus tellisid endale punast mahla ja jäätist. Magama minnes tuli tomatitel juba koduigatsus ja nad otsustasid öö tädi Sipsu juures ära magada ning siis koju tagasi minna.
Kodus ootas neid perenaine, kes tomateid vastu võttes oli nii rõõmus. Tema rohelised tomatid olid nüüd nii kaunid punased.
Tomatotoopia
Ammu ammu ennemuiste elasid tomatid maa peal. Nad ehitasid linna ja linna nimeks sai Tomatotoopia.
Ühel õhtul juhtus midagi ootamatut. Linnas sai keegi lapse ja lapse nimeks sai Ketšu. Ta oli linna uhkus ja rõõm.
Varsti aga suri Ketšu isa. Tomatipoiss muutus sellest teadmisest väga kurvaks ning otsustas linnast lahkuda. Ta lootis, et see muudab teda uuesti rõõmsaks, aga nii see ei olnud. Ketšu läks Toopia paadile ja sõitis minema. Ta oli nädal aega sõitnud. Siis kohtus ta merel üht hädasolijat. See abivajaja oli kurk Viilu. Ketšu aitas teda, võttis ta enda paadile ja andis talle vihmausse süüa. Kolme nädala pärast leidsid nad saare ja oli näha, et see oli kurkide ja tomatite saar. Nad läksid saarele, aga see tundus kuidagi ussine. Ussid olid saart rünnanud, kõik jooksid ja karjusid. Kurgilt hammustati ka tükk küljest. Ketšu ja Viilu põgenesid sellelt saarelt. Enne saarelt lahkumist märkas Ketšu ühte nime kivi peal. Selle peal oli Ketšu isa nimi Häris. Tomatike oli nii rõõmus, et oli leidnud oma isa haua üles. Ta sai nüüd teada, et isa oli maetud ühele saarele. Ketšu otsustas Tomatotoopia linna tagasi minna. Ta võttis kurk Viilu, kellest oli saanud Ketšu sõber, ka kaasa. Neist said parimad sõbrad. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad veel edasi.
Luuletus
Tomat
Aknast tomatit näed sa,
tema näeb sind ka.
Kasvamas on aias ta,
teda ei söö sa-
siis lahe oled ka.
Teda ei tapa sa,
võileiva peale ei haki ka.
Teda ei söö sa kui nälg,
temaga lõbus on mäng-
pikniku laual.
Paar päeva mängitud,
Temaga palju hängitud.
Kahju mul tast,
tema ootab vist last,
tema peale ma pahane vast.
Ükskord kasvas üks tomatitaim. Sellel taimel oli väga palju ilusaid tomateid. Ühel päeval tuli tugev tuul ja üks tomat kukkus maha ning sinna ta ka jäi. Alles talvel leidis üks väga üksildane vihmauss ta üles. Tomat oli peaaegu juba ära külmunud. Vihmauss ehmus ja läks paanikasse. Ta hakkas tomatit lükkama, aga see ei õnnestunud. Järsku tuli ta mõttele hakata tunnelit kaevama ning kui see valmis sai, siis võttis ta oma jõu kokku ning lükkas tomatit kuni see hakkas veerema. Ta veeres otse tunnelisse. Veeres ja veeres kuni jõudis vihmaussi majani ning potsatas tuppa otse kamina ette. Vihmauss kiirustas kööki ja hakkas suppi keetma. Tomat oli vahepeal üles ärganud ja sooja teki endale leidnud. Varsti sai supp valmis ning külmunud tomat hakkas suppi sööma. Supisöömise ajal said vihmauss ja tomat lähemalt tuttavaks. Neil jätkus juttu kauemaks ja vihmauss Villust ja tomat Timmust said head sõbrad.
Tomat, Kurk ja Vihmauss
Üks poiss istutas kasvuhoonesse tomatitaime. Tomatitaim kasvas suureks ning taime külge kasvas Tomat. Ühel päeval tuli mullast välja Vihmauss ning mõtles:"Ei tea, mis asi siin kasvab? Ma tahaks ühe ampsu võtta!" Tomat sai vihaseks ning sikutas end taime küljest lahti. Tomat jooksis minema. Tomat kohtas Kurki ning Kurk kutsus Tomati lõunasöögile. Nii said Kurk ja Tomat sõpradeks. Kuid Vihmauss tahtis ikka Tomatist ampsu võtta. Tomat ja Kurk otsustasid minna mõnele troopilisele saarele, kuhu Vihmauss ei pääse. Tomat oli kuulnud, et troopilised saared asuvad poisi perekonna majas. Sellest oli talle rääkinud Kärbes. Tomat ja Kurk läksid poisi perekonna majja. Nad läksid poisi tuppa. Seal oli sinine põrand, mille keskel asus roheline laik. Selle laigu peal kasvas üks mängupalm. Kurk ja Tomat olid õnnelikud. Lõpuks ometi olid nad turvalises paigas saare peal! Siis tuli tuppa poiss. Poiss nägi Kurki ja Tomatit. Poiss otsustas Kurgi ja Tomati ära pesta ja ära süüa. Kurk ja Tomat põgenesid poisi juurest. Õues kohtasid nad uuesti Vihmaussi. "Kuhu minek?" küsis vihmauss. "Me läheme kaugele troopilisele saarele." ütles Tomat. "Seal ei söö keegi meid ära." "Mina tahan kaasa tulla!" ütles vihmauss. "Võid tulla, aga sa ei tohi minust ampsu võtta." ütles Tomat. "Muidugi mitte! Kes siis sõpra hammustab!" teatas Vihmauss. Nii said Tomat, Kurk ja Vihmauss sõpradeks ja läksid otsima troopilist saart. Küllap sõbrad jõuavad koos oma unistuste paika.
Tomatite reis soojale maale
Elas kord tomat, kes oli rohelist värvi. Kord tema aknalauale ilmus veel kaks rohelist tomatit. Nad said headeks sõpradeks ja otsustasid minna soojale maale, et endale ilus punane värv saada.
Enne reisile minemist ostsid nad endale sõiduvahenditeks vihmaussid. Nende nimed olid Suksu, Pontsu ja Juulia. Reis võis alata. Vihmaussid olid väga kiired ning varsti jõuti Bulgaariasse. Tomatid läksid kohe randa päevitama. Vihmaussid jäid Daimond hotelli juurde karjamaale. Tomatid nautisid ilusat randa ja vett. Järsku avastasid, et nad polegi enam rohelised, vaid juba punased. Hotelli poole minnes ostsid nad vahepeal veel piparmündijäätist. Nad olid nii õnnelikud. Hotelli jõudes jäid nad kohe magama.
Järgmisel päeval käisid nad veel rannas päevitamas ja ujumas. Edasi sõitsid nad Portugali. Seal ootas neid tädi Sipsu. Tädi juures viisid tomatid oma vihmaussid karjamaale jooksma. Ka Sipsu juures oli veekogu, kus tomatid said ujumas käia ja veel päevitada. Õhtul läksid nad veel restorani Zilleke, kus tellisid endale punast mahla ja jäätist. Magama minnes tuli tomatitel juba koduigatsus ja nad otsustasid öö tädi Sipsu juures ära magada ning siis koju tagasi minna.
Kodus ootas neid perenaine, kes tomateid vastu võttes oli nii rõõmus. Tema rohelised tomatid olid nüüd nii kaunid punased.
Tomatotoopia
Ammu ammu ennemuiste elasid tomatid maa peal. Nad ehitasid linna ja linna nimeks sai Tomatotoopia.
Ühel õhtul juhtus midagi ootamatut. Linnas sai keegi lapse ja lapse nimeks sai Ketšu. Ta oli linna uhkus ja rõõm.
Varsti aga suri Ketšu isa. Tomatipoiss muutus sellest teadmisest väga kurvaks ning otsustas linnast lahkuda. Ta lootis, et see muudab teda uuesti rõõmsaks, aga nii see ei olnud. Ketšu läks Toopia paadile ja sõitis minema. Ta oli nädal aega sõitnud. Siis kohtus ta merel üht hädasolijat. See abivajaja oli kurk Viilu. Ketšu aitas teda, võttis ta enda paadile ja andis talle vihmausse süüa. Kolme nädala pärast leidsid nad saare ja oli näha, et see oli kurkide ja tomatite saar. Nad läksid saarele, aga see tundus kuidagi ussine. Ussid olid saart rünnanud, kõik jooksid ja karjusid. Kurgilt hammustati ka tükk küljest. Ketšu ja Viilu põgenesid sellelt saarelt. Enne saarelt lahkumist märkas Ketšu ühte nime kivi peal. Selle peal oli Ketšu isa nimi Häris. Tomatike oli nii rõõmus, et oli leidnud oma isa haua üles. Ta sai nüüd teada, et isa oli maetud ühele saarele. Ketšu otsustas Tomatotoopia linna tagasi minna. Ta võttis kurk Viilu, kellest oli saanud Ketšu sõber, ka kaasa. Neist said parimad sõbrad. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad veel edasi.
Luuletus
Tomat
Aknast tomatit näed sa,
tema näeb sind ka.
Kasvamas on aias ta,
teda ei söö sa-
siis lahe oled ka.
Teda ei tapa sa,
võileiva peale ei haki ka.
Teda ei söö sa kui nälg,
temaga lõbus on mäng-
pikniku laual.
Paar päeva mängitud,
Temaga palju hängitud.
Kahju mul tast,
tema ootab vist last,
tema peale ma pahane vast.